Esita oma küsimus

Teie küsimusele vastatakse esimesel võimalusel!

"Minu jaoks on õendus järjepidev protsess, mille olulisemateks elementideks on empaatia, hoolivus ja oma tegevuse väärtustamine"

Külli Davel

"Minule on õenduses olulised professionaalsus ning pidev enesetäiendus, kuid sama palju ka soe ning inimlik suhtumine"

Teele Vaga

"Mulle tähendab õendus armastust elu, ümbritsevate inimeste ja oma töö vastu"

Gerli Liivet

Lähedasel on neelamishäire- kuidas saaks teda kodus aidata?

Hooldustöötaja Heidi Naur-Šunkina

Teie lähedasel, hoolealusel on neelamishäire. Teid vaevab küsimus, millega saaks teda kodustes tingimustes aidata?

Oma artiklis toon välja just need põhipunktid, mis olen kirjanduse, erinevate koolituste ja töökogemuse põhjal kokku kogunud nii oma töös kasutamiseks, kui ka patsiendi lähedastele jagamiseks.

neelamishäire

Kõigepealt peaks kindlasti meeles pidama seda, et neelmaishäire on millegi tagajärg. Tuleks tegeleda nii põhiprobleemiga kui ka neelamishäirega. Tutvuge kindlasti hoolealuse haigusega ja sellega seotud neelamishäire raskusega.

Nüüd siis lähemalt sellest, millega peaks tegelema.
Suhtlemisel, asetage end oma lähedase olukorda ja püüdke olla toetav ja mõistev.

-Rääkige rahuliku, mitte ärritava kõnetooniga.
-Rääkige alati, mida hakkate tegema, see ajendab hoolealust ennast väljendama  ja oma mõtteid või arvamusi Teiega jagama,  ühtlasi aga toimub ka huulte ja keelelihaste treening.
-Motiveerige ja kiitke – söömine on neelamishäirega inimesele väga raske protsess.
-Olenevalt haigusest ja seisundist võib inimene vajada pidevat meeldetuletamist, et  avada suud ja neelata. Näiteks korrata iga suutäie järel – neela.
-Jääge rahulikuks.

Mõelge läbi, kuidas saate kohandada kodust keskkonda, kuidas anda hoolealusele sobiv asend ja mida söömisprotsessi jaoks võib vaja minna.

-Looge lähedasele mugav, valgusrikas, tuulutatud ja rahulik keskkond.
-Minimaliseerige müra (nt raadio ja teler) – see aitab keskenduda söömis- ja joomisprotsessile.
-Katke laud lihtsalt, et kirevad ja liigsed asjad ei köidaks liialt sööja tähelepanu.
-Jälgige hoolealust, kui söömis- ja joomisprotsess venib liiga pikale, vähendage toidu kogust ja pakkuge tihedamalt süüa.
-Söömisasend peab olema natuke ettepoole kallutatud, sirge seljaga ja jalad sümmeetriliselt põrandal nii, et raskus oleks jagatud mõlemale jalale võrdselt. Käed asetada lauale, et fikseerida õige kehaasend. Lõuga õrnalt keha vastu hoides välditakse toidu sattumist hingamisteedesse.
-Kui üks kehapool on halvatud või nõrgem, toestage seda nt patjade ja kokku volditud tekkide abil. Tugeva seljatoega ja käetugedega tool aitab hoida õiget asendit kogu söömisprotsessi ajal.
-Pidage meeles, et isetegemine ja võimalikult vähese abiga toimetulek säilitab söömistahte kergemini. Soovitan igal söögikorral anda nt söögiriist või jooginõu hoolealuse kätte. Isegi kui ta eelmisel korral sellega toime ei tulnud, võib seisundi muutudes ta sellega hakkama saada järgmisel korral. Tagasilöögi puhul tuleks siiski alustada toitmisega ja jootmisega.
-Toitmise puhul peab tegevus toimuma nii, et lusikas viiakse suhu eest keskelt, täpselt nii nagu inimene seda ise teeks. Lusikaga tuleks puudutada õrnalt keelt, et sööja tunnetaks seda. Lusikat suust välja võttes puudutage õrnalt ülahuult, samal ajal saate suunata sööja pea asendit ja huulte sulgemist, et toit ei voolaks välja. Toit võib jääda põskedesse, kust edasi sattuda hingamisteedesse. Toitu on võimalik eemaldada põskedest ja hammaste vahelt vajutades põskedele suunaga keele poole.
-Uus suutäis antakse alles siis, kui suu on täiesti tühi. Suu kontrollimiseks võite paluda sööjal teha häält, näiteks öelda ”aaa”. Kui hääl on rägisev, võib neelus olla veel sööki. Paluge hoolealusel uuesti neelata.
-Võtke aega, söömis- ja joomisprotsess võib venida pikale.

Abivahendite osas soovitan konsulteerida kindlasti ka abivahendeid müüvate spetsialistidega. Alljärgnevalt olen toonud mõned näited abivahenditest, mida kasutatakse söömiseprotsessi kergendamiseks:

-Libisemisvastane alus – sööginõud püsivad laual paigal.
-Erineva pikkusega, käepideme laiusega, läbimõõduga ja raskusega söögiriistad – kasutatakse nt kätejõu nõrgenedes või käte värina tekkimisel olenevalt haigusest.
-Kaela tagant seotav söögipõll – kaitseb rõivaid nt voodis või ratastoolis süües.
-Tilaga joogitopsid – kergendavad lonkshaaval joomist.

Harjutustega saate tugevdada huuli ja keele lihaseid. Järgnevaid harjutusi läbi tehes leiate kindlasti oma lähedasele sobivamad ja meelepärasemad edasiseks treeninguks.

-Huulte tugev kokkuvajutamine, torutamine, torutatud huulte ringitamine.
-Keele sirutamine, ringitamine, matsutamine, vilistamine.
-Naeratus-mossitus vaheldumisi, laialt naeratamine.
-Lusika hoidmine huulte vahel.
-Vastupanu harjutused (nt surudes lusikaga keele otsa).
-Häälides vaheldumisi e-o.

Üks tähtsamatest ülesannetest on leida õige joogi ja söögi konsistents.

Söögi ja joogi konsistents peab olema kergesti neelatav. Õige viskoossusastme leidmine toimub vedelamast paksemaks. Katsetada tuleks väikeste kogustena nt teelusikat kasutades. Konsistentside proovimisel peate olema tähelepanelikud ja märkama mille peale hoolealune hakkab näiteks köhima ja mille neelab probleemideta alla.  Juhul, kui hoolealune köhib iga kord juues lonksu vett peaks see olema Teile märgiks, et konsistents ei sobi. Proovige nt keefiri, tehes seda samuti teelusika abil. Selle puhul võib seisund koheselt muutuda köhavabaks või siis vajada veelgi vedeliku paksendamist.
Kodustes tingimustes saab lihtsalt muuta söökide ja jookide konsistentsi nt želatiini, jahu, tärklise abil või siis püreerida toitu. Lisaks keefirile sobivad väga hästi joogiks ka paks jogurt ja kissell. Kõige tähtsam on vältida tükke nii söögis kui ka jookides. Soovi korral võib apteegist osta spetsiaalset paksendajat (modifitseeritud tärklist), mis paksendab kiiresti nii sooja kui ka külma toitu ja jooki. Vedelamaks saab muuta toiduaineid puljongite ja kastmete abil. Kuivaineid on võimalik pehmendada nt kohvi, tee või mahladega.
Lõpetuseks, kallid lähedased, soovin Teile kannatlikkust, jõudu ja jaksu. Te teete väga tänuväärset tööd hoolitsedes oma lähedaste, hoolealuste eest. Ärge unustage siiski aeg ajalt panna end hoolealuse rolli, mõistmaks paremini tema enesetunnet, nördimust ja vahel ka viha. Mõelge sellele, kuidas tahaksite et Teiega samas situatsioonis käitutakse. Uskuge mind, see avab Teie silmad ja aitab näha abivajaja vajadusi ja maksimaalselt neid arvesse võtta.
Loodan, et minu poolt Teie jaoks kirja pandud näpunäited ja soovitused kergendavad Teie igapäevast hooldustööd.

Heidi

KASUTATUD KIRJANDUS:
Korpela, K. (2008). Opas hoitajille nielemisvaikeuksien tunnistamisesta ja nielemistä helpottavista auttamismenetelmistä. Sosiaali- ja terveysala, Pori Hoitotyön koulutusohjelma. Hoitotyön suuntautumisvaihtoehto.
https://publications.theseus.fi/bitstream/handle/10024/494/2008_samk_sote_korpela_kati.pdf?sequence=1
Uriko, A. (2008). Neelamishäire e. düsfaagia vanemaealistel – probleemid, diagnostika ja ravivõimalused. TÜ Spordimeditsiini- ja taastusravi kliinik. Taastusravi osakond. http://www.egga.ee/Anne_Uriko_-_Neelamish2ire_vanemaealistel_-_probleemid,_diagnostika_ja_raviv6imalused.ppt
Uriko, A. (2008). Neelamishäire e. düsfaagia vanemaealistel – probleemid, diagnostika ja ravivõimalused. Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioon (ETTA): 1-70 http://www.toitumisteraapia.ee/failid/File/dusfaagia%20Anne%20uriko%203_11_08.pdf